Lümfimassaaž

Manuaalse lümfidrenaaži eripära

Erinevalt vereringest kui suletud süsteemist, milles verd pumpab südamelihas, on lümfi ringlemiseks vajalikud sellised välised jõud nagu hingamine, arteriaalne pulss, lihaste kokkutõmbed, soolte peristaltika, liikumisaktiivsus...

Sellist mõju lümfidünaamikale avaldabki manuaalne lümfidrenaaž. Milles seisneb selle eripära? Kui vaadelda selle massaažiliigi tehnikaid ja võtteid, näeme hoopis teistsugust energeetilist ühikut, kindlalt määratud võnkesagedust ja rõhu avaldamist kudedele. "Lümfimassaaži alustatakse ringikujuliste "kiikuvate" masseerimisliigutustega nulljõul, mis aegamisi tugevnevad umbes 30 Torini ning seejärel vastavalt nõrgenevad nulltugevuseni." Võte toimib ainult pealmisele lümfikapillaaride võrgule, mis paneb liikuma rakkudevälise vedeliku. Mõjudes rakuvedeliku rõhule, tugevdab see võte lümfikapillaarse süsteemi imamisvõimet, annab suuna lümfivoolule ja kiirendab selle liikumist. "Liigutused on alati südame suunas ja neid sooritatakse rütmis, mis on kooskõlas südamelöökide rütmiga."

Lümfimassaaži puhul säilib alati vedelike ja valkude tasakaal sidekudedes, mis võimaldab viia ainevahetusprotsessid neis enam kvalitatiivsele (raku-) tasandile.

Klassikalise massaaži puhul toimub märksa intensiivsem sidekoe mõjutamine, mis oluliselt kiirendab seal toimuvaid ainevahetusprotsesse, seega ka vedeliku ja valkainete hankimist vereringest, mis võib omakorda hoopis turseid suurendada.